Iidsete hiiepuude vahel, umbes kolm sada aastat tagasi võis näha ringi jooksmas siidiste, pikkade juustega tütarlast. Kui oleksid temaga kokku põrganud ja ehk leidnud veidi aega, et heita talle mõni pilk, oleksid sa selle kauni olendi pilgus näinud kurbust, valu ja agooniat.
Oli kaunis õhtupoolik, kui nende samade vanade puude vahelt astus välja süsimustade silmadega, lahke olemuse, kuid saatanliku pilguga noormees. Ta oli piltilus. Ta liikus tütarlapse suunas, keda ta väheke eemal märganud oli. Poiss ei olnud tüdrukut kunagi näinud, ta arvas, et on selles lõpmatus padrikus üksi. Ta jäi seisma ja vaatas tütarlapse pikki siidised juuksed tuules lehvimas, pisaraid ta silmis voolamas, mingit tundmatut riiet ta piha vastu liibumas. Olles lummatud sellest kaunist, kuid kurvast olendist lähenes ta talle, liikudes nõtkete sammudega, nähes samalajal maskuliine välja, võis näha ta igat, kui viimast lihast.
Poiss kelle nimi oli Bruce astus tüdrukule selja tagant lähemale. Nagu hiljem välja tuli oli tüdruku nimi Claudia.
Claudia võpatas ning tõusis, kuid tardus. Bruce ehmus, nähes kuidas tüdruk oli reageerinud ja kuidas ta näost iga hetkega valgemaks tõmbus. „Kas kõik on korras?“ , küsis Bruce tüdruku poole ettevaatlikult kätt sirutades just nagu suredes soovist ta juukseid puudutada, kuid järsku tõmbas ta oma käe tagasi. Claudia istus ning pisarad voolasid. Kaaludes mida teha seisis Bruce seal, ta ei oleks suutnud tüdrukut sinna jätta, samas kui miski tungis teda lahkuma. „Mine ära!“ , ütles tüdruk mürgiselt. Kiindumus mis oli alateadlikult sekundi murdosal tekkinud kadus sama kiiresti, kui oli tulnud. Bruce tundis end haavununa, tema eneseuhkust oldi riivatud, ta heatahtlikus oldi, kui kokku käkerdatud ja vastu seina visatud, ta süda oli purunenud.
Kaks kõva kivi head jahu ei jahvata. Sadu aastaid tagasi, seisavad maailma kaks kõige ilusamat isendit, kes kunagi elanud. Õhus võis tunda pinget. Kaks suurt ego, kaks suurt isiksust, kaks tugevat iseloomu olid põrkunud. Vaatamata sellele kuidas tüdruk Bruce’i põlgusega suhtus ja kuidas ta end tundis ei andnud ta alla. „Ma tahan sind aidata!“ , tegi Bruce teise katse., teadmata miks tüdruk nutab ja millesse ta end mässida võib. „Claudia“ , ütleb tüdruk ning tõuseb. Bruce on segaduses. Nad mõlemad olid meeltesegaduses. Mis otsuseid ja miks võib keegi teha sekundi mursosa jooksul? Poiss endiselt segaduses, kuid ajas selja sirgu ja võttis riski ning astus sammu Claudia poole. Nüüd seisid nad nii lähestikku, et võisid kuulda teineteise väheke kiirendatud hingamist ja tugevaid südamelööke, Claudia endiselt nutmas nüüd juba hääletuid pisaraid.
Bruce ei teadnud endiselt mida teha või mida ta teeb. Selle mõistatuse lõpetas Claudia, kes alustas läbi nutu laulu, millest Bruce ei mõistnud sõnagi.
Päike oli ammu loojunud, pimedas öös andis nii palju valgust kuu, et Bruce näeks Claudia pisaraid, ümaraid huuli, kõrgeid põsesarnu ning, et Claudia näeks Bruce’i geomeetrilise näojooni ja laiu õlgu. Nad mõlevad olid joovastavalt lummavad, seal kuuvalguses, kurvad ja kaunid.
Nälg ja väsimus olid Bruce’ist võimust võtmas ning, kuna ta ei olnud Claduia laulust sõnagi aru saanud oli soov teda aidata endiselt hinge närimas. Ta teeb viimase katse. Bruce haarab Claudia pihast ja tõmbab teda õrnalt endale lähemale. Minutid, tunnid möödusid. Claudia palgeile hakkas ilmuma puna, veri hakkas uuesti ringi käima ning pisarad hakkasid just, kui kuivama. Tütarlaps oli oma käed põiminud ümber poisi kaela ning ei näidanud vähimatgi protestimärki sellele mis toimus. Claudia tundis esimest korda nagu oleks kõik just nii nagu olema peaks ja miski väljas poolt ei saa talle haiget ega kurja teha, keegi ei oleks saanud tema õnne rikkuda. Teadmata aega seisid nad seal puude all suudeldes, lõppu edasi lükates.
Claudia oli nutmise lõpetanud. Kumbki neist ei olnud märganud, et nad seisavad põlvini vees. Bruce naeratas ja sama tegi ka Claudia. Tüdruk oli selle ajaga nutnud jääkülma allika, kust peegeldus ta piin ja hingevalu. Nii tekkisgi allikas.
Lihtsalt muistend, mille eesti keeles kirjutama pidi.
Oli kaunis õhtupoolik, kui nende samade vanade puude vahelt astus välja süsimustade silmadega, lahke olemuse, kuid saatanliku pilguga noormees. Ta oli piltilus. Ta liikus tütarlapse suunas, keda ta väheke eemal märganud oli. Poiss ei olnud tüdrukut kunagi näinud, ta arvas, et on selles lõpmatus padrikus üksi. Ta jäi seisma ja vaatas tütarlapse pikki siidised juuksed tuules lehvimas, pisaraid ta silmis voolamas, mingit tundmatut riiet ta piha vastu liibumas. Olles lummatud sellest kaunist, kuid kurvast olendist lähenes ta talle, liikudes nõtkete sammudega, nähes samalajal maskuliine välja, võis näha ta igat, kui viimast lihast.
Poiss kelle nimi oli Bruce astus tüdrukule selja tagant lähemale. Nagu hiljem välja tuli oli tüdruku nimi Claudia.
Claudia võpatas ning tõusis, kuid tardus. Bruce ehmus, nähes kuidas tüdruk oli reageerinud ja kuidas ta näost iga hetkega valgemaks tõmbus. „Kas kõik on korras?“ , küsis Bruce tüdruku poole ettevaatlikult kätt sirutades just nagu suredes soovist ta juukseid puudutada, kuid järsku tõmbas ta oma käe tagasi. Claudia istus ning pisarad voolasid. Kaaludes mida teha seisis Bruce seal, ta ei oleks suutnud tüdrukut sinna jätta, samas kui miski tungis teda lahkuma. „Mine ära!“ , ütles tüdruk mürgiselt. Kiindumus mis oli alateadlikult sekundi murdosal tekkinud kadus sama kiiresti, kui oli tulnud. Bruce tundis end haavununa, tema eneseuhkust oldi riivatud, ta heatahtlikus oldi, kui kokku käkerdatud ja vastu seina visatud, ta süda oli purunenud.
Kaks kõva kivi head jahu ei jahvata. Sadu aastaid tagasi, seisavad maailma kaks kõige ilusamat isendit, kes kunagi elanud. Õhus võis tunda pinget. Kaks suurt ego, kaks suurt isiksust, kaks tugevat iseloomu olid põrkunud. Vaatamata sellele kuidas tüdruk Bruce’i põlgusega suhtus ja kuidas ta end tundis ei andnud ta alla. „Ma tahan sind aidata!“ , tegi Bruce teise katse., teadmata miks tüdruk nutab ja millesse ta end mässida võib. „Claudia“ , ütleb tüdruk ning tõuseb. Bruce on segaduses. Nad mõlemad olid meeltesegaduses. Mis otsuseid ja miks võib keegi teha sekundi mursosa jooksul? Poiss endiselt segaduses, kuid ajas selja sirgu ja võttis riski ning astus sammu Claudia poole. Nüüd seisid nad nii lähestikku, et võisid kuulda teineteise väheke kiirendatud hingamist ja tugevaid südamelööke, Claudia endiselt nutmas nüüd juba hääletuid pisaraid.
Bruce ei teadnud endiselt mida teha või mida ta teeb. Selle mõistatuse lõpetas Claudia, kes alustas läbi nutu laulu, millest Bruce ei mõistnud sõnagi.
Päike oli ammu loojunud, pimedas öös andis nii palju valgust kuu, et Bruce näeks Claudia pisaraid, ümaraid huuli, kõrgeid põsesarnu ning, et Claudia näeks Bruce’i geomeetrilise näojooni ja laiu õlgu. Nad mõlevad olid joovastavalt lummavad, seal kuuvalguses, kurvad ja kaunid.
Nälg ja väsimus olid Bruce’ist võimust võtmas ning, kuna ta ei olnud Claduia laulust sõnagi aru saanud oli soov teda aidata endiselt hinge närimas. Ta teeb viimase katse. Bruce haarab Claudia pihast ja tõmbab teda õrnalt endale lähemale. Minutid, tunnid möödusid. Claudia palgeile hakkas ilmuma puna, veri hakkas uuesti ringi käima ning pisarad hakkasid just, kui kuivama. Tütarlaps oli oma käed põiminud ümber poisi kaela ning ei näidanud vähimatgi protestimärki sellele mis toimus. Claudia tundis esimest korda nagu oleks kõik just nii nagu olema peaks ja miski väljas poolt ei saa talle haiget ega kurja teha, keegi ei oleks saanud tema õnne rikkuda. Teadmata aega seisid nad seal puude all suudeldes, lõppu edasi lükates.
Claudia oli nutmise lõpetanud. Kumbki neist ei olnud märganud, et nad seisavad põlvini vees. Bruce naeratas ja sama tegi ka Claudia. Tüdruk oli selle ajaga nutnud jääkülma allika, kust peegeldus ta piin ja hingevalu. Nii tekkisgi allikas.
Lihtsalt muistend, mille eesti keeles kirjutama pidi.
